Sissetulek:suurlinnaalade (Tallinn ja Tartu) ja ülejäänud riigi vahel on selge erinevus. Suured linnad pakuvad tasuvaid töökohti näiteks finantssektoris. Kuid Narvas, suuruselt Eesti kolmandas linnas, on keskmine brutosissetulek töötaja kohta väga madal. Nagu mainitud, siis selles piirkonnas on alates sealsetest struktuursetest muutustest ja tööstusajastu lõpust väga kõrge pikaajalise töötuse määr. 90% Narva elanikest kuuluvad sotsiaalmajanduslike probleemidega, sageli Eesti kodakondsuseta venekeelsesse vähemusse. „Varasem kvalitatiivne uuring paljastas šokeerivaid asjaolusid seoses selle piirkonna venekeelsete elanike tunnetest Eestisse kuulumise kohta. Narvas tehtud fookusgrupis tõmbasid mõned osalejad selge piiri „nende“ linna (ja Ida-Virumaa üldisemalt) ja ülejäänud Eesti vahele, eriti Tallinna, rõhutades väga selgelt, et „Narva ei ole Eesti““ (Nimmerfeldt 2011). Kui vaadata arengukaarti vahemikus aastatel 2013 kuni 2019, siis näeme sama tulemust. On märkimisväärne, et väikese Muhu saare väärtused kasvasid kiiresti. Selle selgituseks võib olla Pädaste mõis. Nüüdseks tegutseb vana mõis kõrgklassi turistidele mõeldud luksusliku spaahotelli ja restoranina.
Sooline palgaerinevus: Eestis on suurim sooline palgaerinevus Euroopas, mis on koondunud Lõuna- ja Kirde-Eestisse. Rapla maapiirkonnas on väga kõrge palgaerinevus vaatamata suurele kõrgharidusega naiste osakaalule. Aastatel 2013 kuni 2019 erinevus kasvas, eriti Kirde- ja osaliselt Lõuna-Eestis ning Harju maakonna omavalitsustes (Tallinna suurlinnaala lähistel). Väikseim palgaerinevus on saartel, linna- ja maapiirkonnas põhjarannikul Rakvere lähistel (Lääne-Viru maakond, palju kõrgharidusega naisi), Järva maakonna maapiirkonna omavalitsustes Kesk-Eestis ja Peipsi järve lähistel Ida-Eesti keskosas maapiirkonna omavalitsustes. Tuleks mainida, et valdkondade vahel on märkimisväärsed erinevused. Näiteks tervishoius töötavad peamiselt naised. Samas on finantssektori kõrgematel positsioonidel enamuses mehed (traditsioonilised soorollid). Lisaks ei ole Eestis sotsiaalpartnerite vahelised läbirääkimised, mis võiksid potentsiaalset mõju leevendada, väga levinud, samuti on puudus lasteaiakohtadest ning kehtib jäik lapsehoolduspuhkuse toetuste süsteem. Need takistused muudavad pere ja karjääri ühitamise naiste jaoks raskemaks.
Perearstid: „Perearstid on peamiselt füüsilisest isikust ettevõtjad või äriorganisatsioonide ja haiglate, sihtasutuste või osaühingute omanikud ning töötajad” (Sotsiaalministeerium, 2012). Kõige arvukamalt on arste 10 000 elaniku kohta maapiirkonna omavalitsustes Kesk- ja Lõuna- Eestis ning Jõhvis Kirde-Eestis. Loode-Eestis on perearstide arv keskmine. Kõige väiksem perearstide arv (vähem kui 2 perearsti 10 000 elaniku kohta) on mõnes maapiirkonna omavalitsuses Kirde- ja Kesk-Eestis ning Tartu lõunapoolses piirkonnas.
Nimmerfeldt, G. (2011). 10 Sense of belonging to Estonia. The Russian Second Generation in Tallinn and Kohtla-Järve, 203. Ministry of Social Affairs, Estonia (2012) National Health Plan 2009–2020 (2012 amended version)
